14. detsember 2025.

13. detsembril kogunesid kümned tuhanded ungarlased presidendipalee ette, nõudes presidendi Tamás Sulyoki tagasiastumist ja valitsuse vastutust süstemaatilise ja tõsise väärkohtlemise eest riiklikus lastehooldussüsteemis. Värskelt avaldatud dokumentide kohaselt oli valitsus teadlik lastekodudes ja muudes asutustes toimuvast laste füüsilisest, emotsionaalsest ja seksuaalsest väärkohtlemisest, kuid ei võtnud midagi ette. Meeleavaldust juhtis opositsiooniliider Péter Magyar.

Kuulujutud, et Budapesti Szőlő tänava noorte kinnipidamiskeskuses (mis ei ole noortevangla, nagu Delfi väitis) toimuvad kohutavad asjad, olid ringelnud juba mitu kuud. Inimkaubandus, seksuaalne väärkohtlemine ja isegi kõrge positsiooniga poliitikute – sealhulgas asepeaminister Zsolt Semjéni – kaasatus olid arutluse all sõltumatus meedias ja opositsioonipoliitikute sõnavõttudes, kuigi enamasti ilma kindlate tõenditeta. Juhtumi tõsidus tõusis uuele tasemele, kui lekkinud videomaterjalist võis näha, kuidas üks endine töötaja haaras kinni noore poisi, lükkas ta üle laua põrandale, lõi teda, astus talle peale ja peksis teda jalaga, samal ajal kui teised lapsed vaatasid kõike õudusega pealt. Teisel lekkinud videol oli näha, kuidas hooldaja lõi last kumminuiaga pähe. Péter Magyar lekitas ka 2021. aasta aruande, mis oli suunatud otse valitsusele ja milles kirjeldati üksikasjalikult riigi hoole all olevate laste laialdast füüsilist, emotsionaalset ja seksuaalset kuritarvitamist, kuid selles osas ei võetud toona vastu mingeid olulisi meetmeid.

Kõigest mõnepäevase etteteatamisajaga meeleavaldus ei olnud Magyari suurim (senine rekord kuulub 1956. aasta mälestusmarsile selle aasta 23. oktoobril, kus osalejaid oli ligikaudu 160 000). See oli siiski piisavalt suur, et täita mitte ainult presidendipalee ees olev väljak, vaid ka naaberväljak ja tänavad. Meeleavaldus oli tõsine ja ebatavaliselt vaikne, ometi oli õhus tunda raevu. Osalejad hoidsid käes tõrvikuid ja kuhjasid suurde hunnikusse mänguasju – annetusi erinevatele lastekodudele, mille laiali jagamisega Magyar on juba algust teinud.

Péter Magyar teab hästi laste väärkohtlemise sügavat mõju ühiskonnale – 2024. aasta esimestel kuudel käivitas just see teema tema poliitilise karjääri. Toona, nn armuandmisskandaalis, selgus, et Ungari tollane president Katalin Novák oli andnud armu lastekodu asedirektorile, kes oli süüdi mõistetud selle eest, et oli püüdnud varjata ühe lastekodu pedofiilist direktorit. Skandaal raputas isegi Orbáni tuumiktoetajaskonda ning lõppes riikliku rahutuse järel nii Nováki kui ka justiitsministri Judit Varga tagasiastumisega. See oli valitsuse jaoks väga haruldane taganemine, kõrvalekalle senisest jõupõhisest strateegiast, mis kaitses raevukalt oma sõdureid, teiste seas presidenti. See oli ka hetk, mil Varga endine abikaasa Péter Magyar, kes oli seni olnud tihedalt seotud valitsusele sõbralike äriringkondadega, otsustas loobuda kõigist oma ametikohtadest ja režiimi vastu sõna võtta.

See, kuidas Magyar suutis tabada väga olulist ühiskondlikku närvi, üllatas väidetavalt teda ennastki. Mõne kuuga ehitas ta üles arvestatava poliitilise liikumise. 2024. aasta juuniks oli sellest saanud täieõiguslik erakond, mis sai Euroopa Parlamendi valimistel paremuselt teise tulemuse. 2024. aasta lõpuks oli Magyari partei Tisza sama populaarne kui Orbáni Fidesz, kui mitte isegi populaarsem, ning 2025. aasta jooksul on tema edu veelgi kasvanud.

Kõige viimane asi, mida Orbáni režiim vajas, oli järjekordne laste väärkohtlemise skandaal. Lapsed ja nende kaitse on iga ühiskonna peamine moraalne printsiip ja sõltumata poliitilistest eelistustest on seda äärmiselt keeruline välja vabandada või õigustada. Valitsus muidugi püüdis süüdistada ohvreid, loetledes üles kuritegusid, mille pärast lapsed üldse parandusasutuses olid, kuid see ei vähendanud ühiskonna empaatiat nende suhtes kuigivõrd. Rahvas ei näinud nendes kurjategijaid, vaid vaevu teismeeas poisse, kes olid surmani hirmunud, pekstud ja maha tallatud inimeste poolt, kellele oli antud ülesanne nende eest hoolitseda. Samal ajal kõlasid taustal mälestused pedofiiliaskandaalist, inimkaubandussüüdistustest ja kummastavast asjaolust, et mitte keegi pole siiani nende eest veel vastutust võtnud.

Riigi hoole alla jäänud lapsed ei ole muidugi ainus osa ühiskonnast, mille praegune valitsus on hüljanud. Arstid, õed, patsiendid, eriravi spetsialistid, õpetajad, üliõpilased, kultuuritöötajad, vabaühendused, teadlased, väikeettevõtjad, põllumajandustootjad, riigiteenistujad ja paljud teisedki võiksid selles vallas veel palju öelda. Paljud näevad praeguses juhtumis järjekordset süstemaatilist altvedamist, mis on iseloomulik viimasele 16 aastale. Aga laste puhul tundub see olevat isegi tavatult alatu. Aga tuua sellesse lapsed tundub isegi seniste altvedamiste kõrval alatumast alatu.

Ma ei ole kindel, kui paljud oleksid ennustanud, et lastest saab lõpuks Viktor Orbáni ja tema režiimi Achilleuse kand. Aga nad on tabanud teda valusasse kohta – ja tugevdanud tema vastast – juba teist korda järjest kahe aasta jooksul. Valimised toimuvad 12. aprillil: kes teab, võib-olla toovad need isegi muutusi.